Olen oma elu kolmandas maalilaagris. Esimene laager oli Valklas, teine aasta tagasi Vormsil. Valkla oli minu jaoks nostalgiline koht, sealses pioneerilaagris sai kunagi mitu vahetust oldud ja endale mitu sõpra leitud, kellega suhtlen aeg-ajalt siiani. Vormsil olin esimest korda elus, aga loodan, et see ei jää viimaseks. Mulle väga meeldis sealne loodus. Seekord siis oleme Pranglil.
Olen Prangli saarel teist korda. Käisin siin umbes 20 aastat tagasi sõprade jahiga. Tollest korrast mäletan halli värvi, kiviaedu ja tormist tagasiteed, jahi mast peaaegu laineid puudutamas. Tänane meresõit oli selle kõrval nagu jalutuskäik pargis.
07.06.2019 Jõudsin saarele umbes nelja paiku õhtul. Väike kohv ja kohanemine meie peatuspaigas Praaga talus, pastellikarp kotti ja mere äärde. Tassisin küll molberti kaasa, aga rannakivid olid nii ahvatlevad, et istusin vee piiril suurele kivile ja maalisin seal. Päris valmis tööd ei saanud, õhtujahedus ja ühine söögiaeg tulid peale, aga homme jätkan.
08.06.2019 Läksin mere äärde, panin molberti püsti ja püüdsin end maalimise lainele seada, aga ei jaksanud. Tulin laagrisse otse töölt viimase tööpäeva lõpus ja olin nii väsinud, et ei jaksanud millelegi mõelda ega millessegi süveneda. Aju ja keha karjusid puhkuse järele, aga maastiku maalimine nõuab minult ikka veel suurt pingutust - analüüsi, analüüsi ja veel kord analüüsi.
Vaatlesin mere kohal lendavaid kajakaid, kuulasin nende kisa ja tundsin, et tahaksin maastiku asemel hoopis seda kisa maalida. Kõndisin vette, seisin seal, vaatlesin kajakaid ja üritasin nendega samastuda. Joonistasin käega õhku nende tiibu ja päid, sabasid ja nokkasid ühe, teise ja kolmanda nurga all. Kui olin ise juba peaaegu kajakaks muutunud, tulin kaldale ja maalisin ühe hooga kajakakisa lõuendile. Kui töö hiljem Facebookis sõpradele vaatamiseks välja panin, sain kommentaaride põhjal aru, et minu kajakatunne jõudis pildi kaudu ka teisteni. Just nii peangi maalima! See oli väga vabastav avastus.
09.06.2019 Ehkki väsimus oli piinav, läksin siiski kohusetundlikult molbertiga mere äärde ja otsisin rannamändide vahel koha, kust avanevat vaadet olnuks hea maalida. Ausalt, ma üritasin! Aga maastik ei tulnud lõuendile, ma ei jaksanud sellesse sisse minna. Ühel hetkel võtsin paletilt sinise värvi, mida seal oli kõige rohkem, ja pintseldasin kogu pildi üle. Kergendus, mida tundsin, kui viimane riba sinisega kattus, oli tohutu. Nii ta seekord jäi, aga maalin selle pildi ühel hetkel siiski lõpuni. Selle sinise varjus on näkk, keda praegu näen ainult mina. Kui aeg käes, küllap ta sealt välja tuleb. :)
07.06.2019 Jõudsin saarele umbes nelja paiku õhtul. Väike kohv ja kohanemine meie peatuspaigas Praaga talus, pastellikarp kotti ja mere äärde. Tassisin küll molberti kaasa, aga rannakivid olid nii ahvatlevad, et istusin vee piiril suurele kivile ja maalisin seal. Päris valmis tööd ei saanud, õhtujahedus ja ühine söögiaeg tulid peale, aga homme jätkan.
08.06.2019 Läksin mere äärde, panin molberti püsti ja püüdsin end maalimise lainele seada, aga ei jaksanud. Tulin laagrisse otse töölt viimase tööpäeva lõpus ja olin nii väsinud, et ei jaksanud millelegi mõelda ega millessegi süveneda. Aju ja keha karjusid puhkuse järele, aga maastiku maalimine nõuab minult ikka veel suurt pingutust - analüüsi, analüüsi ja veel kord analüüsi.
Vaatlesin mere kohal lendavaid kajakaid, kuulasin nende kisa ja tundsin, et tahaksin maastiku asemel hoopis seda kisa maalida. Kõndisin vette, seisin seal, vaatlesin kajakaid ja üritasin nendega samastuda. Joonistasin käega õhku nende tiibu ja päid, sabasid ja nokkasid ühe, teise ja kolmanda nurga all. Kui olin ise juba peaaegu kajakaks muutunud, tulin kaldale ja maalisin ühe hooga kajakakisa lõuendile. Kui töö hiljem Facebookis sõpradele vaatamiseks välja panin, sain kommentaaride põhjal aru, et minu kajakatunne jõudis pildi kaudu ka teisteni. Just nii peangi maalima! See oli väga vabastav avastus.
09.06.2019 Ehkki väsimus oli piinav, läksin siiski kohusetundlikult molbertiga mere äärde ja otsisin rannamändide vahel koha, kust avanevat vaadet olnuks hea maalida. Ausalt, ma üritasin! Aga maastik ei tulnud lõuendile, ma ei jaksanud sellesse sisse minna. Ühel hetkel võtsin paletilt sinise värvi, mida seal oli kõige rohkem, ja pintseldasin kogu pildi üle. Kergendus, mida tundsin, kui viimane riba sinisega kattus, oli tohutu. Nii ta seekord jäi, aga maalin selle pildi ühel hetkel siiski lõpuni. Selle sinise varjus on näkk, keda praegu näen ainult mina. Kui aeg käes, küllap ta sealt välja tuleb. :)
