Käisin Saue Poistekoori ja Saue Noorte Meeste Kooriga Ungaris rahvusvahelisel koorifestivalil. See oli minu esimene välisreis nendega ja ma pisut pabistasin. Kas tõesti ei kao keegi võõras linnas ära? Mis saab, kui peaks juhtuma mingi jama? Mu kartus oli asjatu, tegelikult ma hoopis kasvasin selle reisi ajal.
Kui mõtlen selle reisi peale, siis tunnen hoituse tunnet, see oli minu jaoks puudutuste reis.

Näen paljusid enda poole sirutatud käsi: üks pakub nätsu, üks näitab armsatele inimestele kingiks ostetud asju, üks toetab, kui mul metroos enesetunne kehvaks läheb, üks ulatab vihmakeebi, kui õhtul vihma sajab.

Näen paljusid enda poole suunatud silmi märkamas, kus ma abi või hoitust vajan, märkamas mõnikord veel enne, kui ma ise taipan, et miski tõepoolest teeks mu olemise paremaks.

Kuulen sõnu, väikseid repliike, mis väljendavad hoolimist, need on igal pool minu ümber nagu liblikate parv.

Näen noori väärikaid mehi loovutamas oma kohta või kandmas koos minuga vastutust rohkema kui iseenese eest, sest nad on tugevad ja tugeva vastutus ongi suurem.

Olen tänulik, et mul oli võimalik seda kõike kogeda. Aitäh, mu väiksed ja suured kasupojad, et olete just sellised, nagu olete!