Avastasin, et olen mõned aastad tagasi teinud kokkuvõtte aasta olulisematest saavutustest. Päris huvitav oli lugeda, mida kõike ma tegin ja kus oma arengus olin tol ajal.
Mis oli minu selle aasta olulisim tegu, mida aastate pärast meenutada kui üht arenguetappi?

Ma olin olemas. Mitte lihtsalt eksisteerisin, vaid olin olemas, ja paljudel, oi kui paljudel päevadel oli see parim, mida ma üldse teha sain. Mu elus on olnud igasugu aegu ja ülesandeid, mõned kergemad, mõned raskemad, aga nüüd ma tean, kui raske on olla olemas siis, kui see ongi parim, mida teha saab. Olen õppinud juurde kümneid viise, kuidas oma vastuvõtukanalit laiendada, et peale tuleks sama palju, kui välja läheb. Et usaldus ei kõiguks. Et igal hetkel püsiks meeles, et armastuse tee on ainus tee ja teist teed ei ole. Ühel päeval kunagi tulevikus polegi enam ei kanalit ega selle otsi, vaid üks kõikjal olev energia, millega ma endastmõistetavalt kogu aeg ühenduses olen, ja siis ei ole see enam raske.

Aasta pärast ei ole ma see, kes ma olen täna, sest minu sees on selleks ajaks toimunud väga suur muutus. Ma ei anna alla, ma jõuan selleni. Olen selle kogemuse ja kasvamise eest tänulik.