Pidasin end alati saamatuks ja nõrgaks. Mul oli väga raske elus püsida ja üks depressioon järgnes teisele. Olen tundlik ja emotsionaalne ja see on ju ometi nõrkuse tunnus, eks ole. Nii mulle vähemalt korduvalt öeldi.
Ülikoolis loengus räägiti resilientsusest, võilillelastest. See puudutas nii sügavalt, et tekitas peaaegu murdumise. Kursusetööna selles aines kirjutasin analüüsi "Minu resilientsuse allikad". Tahtsin mõista, miks ma olin ülikoolis, mitte rentslis või surnud. Kadestasin võilillelapsi. Kuidas nad ometi suudavad raskustes püsima jääda?
Umbes 14 aastat hiljem Inge Taela juures supervisioonides ja teraapias käies tekkis küsimus, mida ma ei julgenud õieti küsidagi, sest selle vastus näis niivõrd uskumatuna. Kas mina olengi võilillelaps? Inge naeratas selle peale. "Sinust võib kas või teerulliga üle sõita..."
See on mu elu kõige olulisem taipamine ja ühtlasi ka see, mida ma teistele õpetan ja millest lugusid jutustan. Olgu pealegi, et teatud kaasasündinud isikuomadused teevad püsimajäämise lihtsamaks ja mõned teised raskemaks, enesetõhusust saab kasvatada ja selle abil resilientsust suurendada. See on minu missioon selles avataris siin planeedil.
Umbes 14 aastat hiljem Inge Taela juures supervisioonides ja teraapias käies tekkis küsimus, mida ma ei julgenud õieti küsidagi, sest selle vastus näis niivõrd uskumatuna. Kas mina olengi võilillelaps? Inge naeratas selle peale. "Sinust võib kas või teerulliga üle sõita..."
See on mu elu kõige olulisem taipamine ja ühtlasi ka see, mida ma teistele õpetan ja millest lugusid jutustan. Olgu pealegi, et teatud kaasasündinud isikuomadused teevad püsimajäämise lihtsamaks ja mõned teised raskemaks, enesetõhusust saab kasvatada ja selle abil resilientsust suurendada. See on minu missioon selles avataris siin planeedil.