Olen kohanud paljusid inimesi, kelle jaoks on tunnustuse vastuvõtmine raske. Räägin neile ühe loo, mis muutis minu enda arusaamist tunnustusest ja selle vastuvõtmisest.
Olin noor ja ilus. Kord olin end mingil puhul eriti üles sättinud.
"Sa näed täna eriliselt kaunis välja!" ütles sõber, kellega kohtusin.
"Ma tean!" vastasin üksjagu nipsakal toonil.
"Anne-Ly!" hüüatas sõber etteheitvalt. "See oli kompliment! Komplimendile ei vastata "Ma tean", komplimendile vastatakse "Ma tänan"!"
Need olid minu jaoks tempel-mällu-igaveseks-sõnad. Sealtpeale võtan ma tunnustuse alati vastu. Lihtne "aitäh" sobib vastuseks nii ebasiirale kui siirale tunnustusele. Esimesel juhul saame selle endast kerge vaevaga läbi lasta, teisel juhul võtame tunnustuse endasse ja loome tunnustajaga sideme, mida mina tajun pühana. Tunnustajale on oluline, et tema jagamise vastu võtaksime. Ta on saanud meilt midagi head ja soovib omalt poolt midagi head vastu anda, see täidab ja toetab mõlemat.
Tunnustuse vastuvõtmine ei kohusta meid ühekski teoks, mida me teha ei soovi. Mida me tunnustusega edasi teeme, on meie endi otsus. Tunnustaja väljendab oma isiklikku reaalsust, st meie peegeldust temas. Ta võib näha ja tunda asju, mida väljaspool tema reaalsust pole olemas - me ei teinud asju, mida ta arvas meid teinud olevat. Mis siis! Kui tema kujutlus meist andis talle milleski tuge, on tema tunnustus adekvaatne! Aga ta võis tunda ja näha ka midagi sellist, mis meis päriselt olemas on, kuigi me ise ei oska seda näha. Seepärast tasub tunnustuse üle mõelda ja otsida, mis see on, mida teine nägi.
Mida paremini mõistame oma ressursse, seda teadlikumalt saame neid kasutada ja kasvatada ning rajada oma elu ja töö oma tugevustele. Seepärast olen tänulik kõigile, kes on mind aegade jooksul tunnustanud, tänu neile peegeldustele olen jõudnud üha suurema harmoonia ja rahuni ning seda rohkem harmooniat ja rahu suudan ma ka maailma juurde luua.
Olge te tänatud!
"Sa näed täna eriliselt kaunis välja!" ütles sõber, kellega kohtusin.
"Ma tean!" vastasin üksjagu nipsakal toonil.
"Anne-Ly!" hüüatas sõber etteheitvalt. "See oli kompliment! Komplimendile ei vastata "Ma tean", komplimendile vastatakse "Ma tänan"!"
Need olid minu jaoks tempel-mällu-igaveseks-sõnad. Sealtpeale võtan ma tunnustuse alati vastu. Lihtne "aitäh" sobib vastuseks nii ebasiirale kui siirale tunnustusele. Esimesel juhul saame selle endast kerge vaevaga läbi lasta, teisel juhul võtame tunnustuse endasse ja loome tunnustajaga sideme, mida mina tajun pühana. Tunnustajale on oluline, et tema jagamise vastu võtaksime. Ta on saanud meilt midagi head ja soovib omalt poolt midagi head vastu anda, see täidab ja toetab mõlemat.
Tunnustuse vastuvõtmine ei kohusta meid ühekski teoks, mida me teha ei soovi. Mida me tunnustusega edasi teeme, on meie endi otsus. Tunnustaja väljendab oma isiklikku reaalsust, st meie peegeldust temas. Ta võib näha ja tunda asju, mida väljaspool tema reaalsust pole olemas - me ei teinud asju, mida ta arvas meid teinud olevat. Mis siis! Kui tema kujutlus meist andis talle milleski tuge, on tema tunnustus adekvaatne! Aga ta võis tunda ja näha ka midagi sellist, mis meis päriselt olemas on, kuigi me ise ei oska seda näha. Seepärast tasub tunnustuse üle mõelda ja otsida, mis see on, mida teine nägi.
Mida paremini mõistame oma ressursse, seda teadlikumalt saame neid kasutada ja kasvatada ning rajada oma elu ja töö oma tugevustele. Seepärast olen tänulik kõigile, kes on mind aegade jooksul tunnustanud, tänu neile peegeldustele olen jõudnud üha suurema harmoonia ja rahuni ning seda rohkem harmooniat ja rahu suudan ma ka maailma juurde luua.
Olge te tänatud!