1997
JUHAN VIIDINGULE
Saand käsu nägija - pead ehitama rada!
Vaist läbi tarkuse sai sõnadesse valat.
Me nõmedust liig palju ent võtsid lunastada -
sus liiga raskelt kinni jäi hullumaja palat.
. . .
Jätke mind rahule!
Pole ma kedagi hammustanud.
Olen vaid kass, kes kõnnib omapead.
Ja ROHELINE.
Alles kui hammustan,
langegu kivid mu peale
hallide hulgast.
ME JUURDE VAIMUNA TULE
(Liiga vara surnud emale)
Läbi kaksiti kumera taeva,
üle maapealse rõõmu ja vaeva
läksid pilvede riigist ära,
päiksekiirte piiridest ära…
Miks sa jätsid meid üksi?
Heitsid elu ahelad maha,
jätsid okasteks südame taha,
veel isegi tahtmata minna
ära, vaimude kullatud linna…
Miks sa jätsid meid üksi?
Kui ma hüüan sind appi, kas tuled
või, kuulmata, sinna end suled,
kus tundmata üksindusvalu,
kus keegi ei halastust palu?
Kas sa tuled me juurde?
Aita õeraasul eneseks olla,
et ei väärataks - kõike võib olla.
Anna kindlust, et pidada vastu,
tule vaimuna temale vastu.
Ära jäta meid üksi!
Tule vaimuna, saamata kehaks,
meie lastele vanaemaks.
Läbi kaksiti kumera taeva,
sinu enese rõõmu ja vaeva
me juurde vaimuna tule.
Miks sa jätsid meid üksi?
ÄRA
Ärge tooge mulle jõulupakke
ega lilli sünnipäevapeoks!
Las ma olen üksi, istun vakka,
ilma et ma eluga end seoks.
Mul on kõigest üle kõriaugu,
meri ammu pole põlvini.
Minu peale koeradki ei haugu,
tüdimus käib taevavõlvini.
Ajju kerkib idioodi irve,
närvidele hakkab argimelu.
Mõistus on vaid kosmoskauge virve…
Võtku kurat seda neetud elu!
. . .
Mu päev on kadunud.
Päike kustus õhtul
ja hommikul ta ei tõusnud enam.
Olen üksi keset pimedust ja külma.
Kuu kallab kollast valgust mu üle,
kuid tema kõrkus
ei soojenda mind.
Mul ei ole oksi, et toita lõket.
Kustun koos temaga,
palvetades vaikides
päevatõusu poole.
KOLEERILINE
Piinlen valust! Piinlen! Piinlen!
Põlen! Hing on jäänud tulle…
Tahaks kisendada valust,
süda lõhkeb, mõeldes sulle.
Kurat möirgab, Jumal juhib
karistades näpud tulle.
Hullununa rebin kütkeid.
Vihkan kõike, mõeldes sulle.
Vastu seinu! Veelkord! Veelkord!
Veri peseb lõhkist liha.
Surm kord päästab. Sulle mõeldes
tapavad mu arm ja viha.
. . .
Ma karjun loomana, et leevendada piina
ja vaikset valu, mis kui sütel köeb mu sees.
Toanurgas tühjus seisab, kapis pudel viina
ja minu hing kui riknend majonees.
. . .
Sind väga tahaks armastada, Aadam,
kuid võin su kainet arvestust vaid needa.
Pea kuklas, taas su põrguhauda saadan,
kuid hinges nutab mahajäetud Eeva.
. . .
Ma tegelikult siiski polnud tumm,
kuid ma ei tahtnudki, et sina seda taipaks.
On parem näida sulle külm kui surm,
kui näha mõnitatult oma kire laipa.
. . .
Sa, Julia, nii palju vaeva ära näe,
sest ega Romeogi päris pime ole.
Ta ükskord ise sulle annab käe.
Ning sina süüdi milleski ei ole.
VASTUSEKS WILLIAM BUTLER YEATSI LUULETUSELE "FIRST LOVE"
Mu süda kivist polnud iidseil ajul.
Ma tean, kui uskumatu tundub see!
Kuid lihast südant räsitud sai rajul -
kord läbi tule käis, kord läbi jäise vee.
Ja tardus tukslev veri külmaks kiviks,
ei tee tall´ valu tuli, jää, ei piits…
See pole õnn! Ta varjatuimaks sihiks
on siiski ükskord saada kivist priiks.
RISTIKHEINAVALU
Ma olin valge ristikheinanutt,
põu tulvil päikse sirendavaid teri.
Meid oli palju, tuti kõrval tutt -
suur roheline valges vahus meri.
Kui kuulsin sinu kimalasekutset,
siis lõhnata su poole püüdsin jõuga,
mis kandis endas lillehinge tukset,
nii ammu seotut kimalaste tõuga.
Su poole sirutasin valge iha
ja armastuse rohelised lehed…
See oli kurbus, mitte ülbe viha,
kui vaatasin, kuis teiste juurde lähed.
Jäi olemata mulle muinasjutt -
ei tahtnud sa mu kuldseid päikseteri.
Ma olen valge ristikheinanutt
ja igatsuse roheline veri.
LEND
Olen jalutu kajakas linnas
peagi tiibadest lõppemas vaev
meeleheide vaid pekslemas rinnas
surmamõistetu elamisraev
Veeni tagasi enam ei lenda
viimne jõud lahkub lihastest peagi
vastu katuseid purustan enda
see on saatus ja võib-olla heagi
Nendes majades kuskil end peidad
tean su armastus kingiks mull´ jalad
kuid su akent ei suuda ma leida
nii ma lendan ja linnale halan
Kui su kõrvu peaks jõudma mu hüüe
käed peatuseks tõsta mu hoole
seni varuks veel viimane püüe
ekslen linnas su akende poole
KANDUMINE
Jää turdjas hanges embasin
su külmavõitu keha,
kui elavhõbe purunes -
see polnud minu teha.
Sind püüdsin võita külma käest
ja soojust sulle anda,
jõud võtta lumest, tuulest, jääst,
su valud enda kanda.
Mu püüdlus neeldus sinusse
su vajadusi täites.
Ja ärkasidki ilusse…
tuld teises naises läites.
VALSS KAHELE KEELELE
Su verdunud silmi lõi äkki hirmsinine helk,
viis kõrvade kohin sind õudsesse surmaekstaasi,
su pea kohal rebenes ürgkindel taevane telk,
ta akendelt pulbrina pudenes hõbedast klaasi.
Kui meedium seisid, sust just nagu midagi kiirgus…
Suurt Pimedust! Jah, ei teragi eha, ei koitu.
Kae kattis su silmi, läks kaduma jumalik hiilgus,
vägistatud moraalist ei saanud mu vaimule toitu.
Sa, loodusest irdund, miks roojastad lihtsaimat ilu,
hääl ahastust täis, patust püüad must alatult teha?
Kui sinu jaoks rõve on Issanda kingitud ihu,
ära himuralt vaata siis fotolt mu alasti keha!
. . .
Üks tüdruk astus tähe teele ette
ja tema laps sai temas nägijaks
sai tüdruk tundma elu imelisust
ning adus endas lapse vaikset soovi
et plasma igavesti nõnda helendaks
Üks noormees astus tähe teele ette
kuid tema hing ei saanud nägijaks
ta kõndis mööda puutumata ilust
ning ta ei mõistnud neius lapse soovi
et plasma igavesti nõnda helendaks
Jääkild kukkus põrandale
Üks tüdruk nuttis külmi kibedaid pisaraid
HÜVASTIJÄTT
Palun tule mind saatma, kui lahkun tähtede juurde
ja palu me lapse eest, uskmatu, Jumala ees!
Sa andesta mulle, et võtan ta endaga kaasa,
mu lapse, kes alguse sinust on saanud mu sees.
Sa tule me juurde, et meelespäid hauale panna
ja tunda - need kaks siin on alati armastand sind,
su hellust ja kaitset on valusalt leinanud taga,
kui pihust läks varjuna lendu kurbsinine lind.
Sa tule me juurde, kui kell lööb kolmteistkümmend tundi
ja hetkekski seisata, taeva ees langeta pea.
Üks naine on läinud. Kas leiad ta tähtede keskelt?
Kas tunned ta õhkkergeid suudlusi silmade peal?
Sa tule mu juurde. Sind ootan ja hõbedast rüüga
su palgeid ma puudutan, surun su rinnale end
ja salaja koormab mu pisar su südame süüga.
Siis kiirustan - rasedal raskem on tähtele ränd.
IDENTITEET
Kui selgeks õppida kõik peegeldumisreeglid,
võib ette kujutada elu teispool peeglit.
On maailm tagurpidi igas peegelduses,
kuid kõik me patud näha seal julmas alastuses.
Meil pole mingit õigust end lasta lihtsalt vabaks
ning unustada peegel, nii väga kui ka tahaks,
sest kuskil hingepõhjas sa siiski tõde aimad,
kui enda õigustuseks ta konarusi laimad.
Võib-olla kõverpeegel ainsana teab seda,
kuis meie sirge maailm välja näeb.
Täis kõrkust rumalat me vaid ei mõista teda,
kui lõhkumiseks sirutame käed
ta poole.
Kuid karjuv tõde kildudesse jääb.
Ma näen, et unustusest sa püüad leida rahu,
sest elu teispool peeglit su maailma ei mahu.
Miks arvad, et su teisik ei tunne hingevaevu
koos sinuga, kui seisad siin ja mõistatad end praegu?
Nii siin kui seal on pisar su põsel helklev tilk,
ent kumb on nendest tõde ja kumb on peegelpilt?
Su valu jaotub kaheks ja otsimise piin
ja sa ei tea, kes oled - need kaks? Või seal? Või siin?
Ma püüan leida end su hõõgvel kassisilmist,
su pimetähnil peegeldub mu hing.
Ehk ükskord klaasi taga tõelus tuleb ilmsiks -
kui projektsiooni jälgib meid ja ring
taas sulgub.
Me ise enda varjud peegli sees.
. . .
Suurte silmadega tüdruk kiirgas naeratust
ja minu süda
sai haiget.
Ta juustes sädeles rõõm,
mille kord kaotasin,
enne kui olin
ta leidnud.
Suurte silmadega tüdruk kiirgas naeratust
ja mina tundsin end
olevat süüdi -
kui ka iial ei leiaks,
kust võtsin ma õiguse
loobuda otsimast?
. . .
Mu kodu saab mu mälestuste hauaks,
kõik plaadid katki paljukäidud teel,
postkasti uks on saanud pinnutsevaks lauaks
ja naaber räägib veidrat võõrast keelt.
Kui mööda sõitnud olen kordi juba
nüüd tähtsusetust trollipeatusest,
saab selgeks - mujal olema peab tuba,
kus leian varju etteseatusest.
Lindpriina ekslen, vaikselt ennast kaotan,
hing haige, kurgus magus-kirbe maik…
Oh tule, Mees, mu vaevad kaheks jaota,
saa kojaks, kus mu hinge varjupaik,
ja teeks, et sellel puhtusesse minna,
kus surnud õhk mu rinnale ei suru.
Siis jaksan heita endalt laibastuva linna.
Ja plaadipragudesse kasvab nõtke muru…
SOMNAMBUUL
Valge kuuna valges taevas seisab parabool-
antenn. Ükskõiksust täis ta külm ja nõgus pind.
Üle linna, üle rahva jälgib igal pool
mu teid ja kõhedusest aheneb mu rind.
Valge kuu, sa valges taevas, ära jälgi mind!
Mis sest, et minu selga su silmad kinni jäid.
Halasta nüüd, asu anna mulle, palun sind!
Näed ju - kõnnin vaikselt vaid tavalisi teid.
Sinu tülpind hoiak - usu seda ise,
kingi mulle rahu abaluude all!
Lase vabaks, jäta mulle iseolemine!
Kuivan valust vaikselt sinu pilgu all…
Tasakesi lipsan ära siis, kui sa ei näe,
ja kaon. Ei enam leia sa mind rahva seast!
Ise raiun ennast vabaks, rebin lahti käed,
küll näed! Su hiilgus varsti ei pigista mu pead.
Valge kuu ei valgest taevast enam jälgi mind -
sain jagu tema kiirte raskest kandamist.
Võidukana valgel kettal istub valge lind,
naer ta kõrist kiidab mu vabakspääsemist.
SÜND
Kaugelt läbi öö su häält ma kuulen, ema,
mind kutsud käima elavate teed.
Mu kätt sa ootad, kuid su kätt ma enam
ei tunne, ja Su vaimu kätt ei veel.
Hing nagu vangis rabeleb mu kehas,
kui valust haigena see patja poetab pea.
Su juurde hauda, vaevast vabaneda!
Kuid sa ei lase. Oh, kui hea! Kui hea!
On öö nii piinav, välja aknast lendaks
ja läbi pimeduse sukelduks kui vette…
Kuu valges näos end sünnitan ma endaks
ja tuhud tunnetan kõik läbi omaette.
Hing vaevaliselt sünnib läbi vere.
Ma karjun võitu, mitte valu ega vaeva.
Su kätt ma tunnen! Kadund raske kere -
su kõrval joovastunult lendan läbi taeva.
LOITS
Tõuse, siruta, unest ärka,
avane, liiguta, sirgu,
silmad tee lahti, end eneses märka,
ringuta, elule virgu.
Astu, pööra end, kõndima mine,
proovi end, katseta, otsi,
purusta kestad, uut endasse ime,
kannata, võitle ja trotsi.
Pisarad unusta, südame vaevu
riidesse, soengusse peida,
unusta vaenlased, summuta raevu,
muredest naeratust toida.
Ärka, liiguta, kuula mu sõnu,
elu on imeline.
Kuulekas materjal - muutjale mõnu -
elule tõuse!
Ja mine.
. . .
Keset kooljat, sõõrmeis laibagaasid,
puhast valgust otsin ahastades.
Suvel asfalt, talvel sool mu taldu kraasib
närve tappes. Või ka karastades?
Kas teab tuvi öelda, kus on linna pärak?
Ellujäämiseks pean saama linnast ära!
Kuskil on veel alles käbidega kuused,
kuskil järve kaldal kasvab sammal…
Nägin seda öösel uneilmutuses,
mis kui tõotus nüüd mu lootust kannab.
Prügikastikass ehk teab, kus linna pärak?
Ellujäämiseks pean saama linnast ära!
Puhu flööti, Muusa, kutsu kõik, kel kõrvad -
vaja leida valgus, muuta surmaõud!
Vabaduselaulik, ole meie kõrval!
Anna meile käsi, Tahtejõud!
Linna hing on kõikjal, siit ei pääse ära.
Ellujäämiseks peab linna muutma ära.
ÜLESTÕUSMINE
Istutasin õie keset mulda pähkelpruuni,
tuhmist pinnast tõusid erksalt sätendavad värvid.
Kartsin - surnud maas ei jätku juurtel eluruumi.
Siiski elustusid mulla tuimaks jäänud närvid.
Sinama lõi taevas keset tumehalli tüütut,
leevendava plaastri surus pilve vikerkaar.
Embas tiine tuul maad seemneist puutumata, süütut,
ja ennäe! - sai kaosest hingav roheline saar.
Inimesi polnud, oma nõmeduses olid
hukkunud koos iseenda hävitatud maaga.
Hinge jäänud loomad aegamööda siia tulid.
Ükski neist ei tundnud kadund inimsoole kaasa.
Läksin ära mööda rada lõpmatusse viivat,
minu töö sai tehtud, küllap loodus jätkab ise.
Viimseks palveks seadsin käed kui sinihobu tiivad,
minnes läbi surmaunest ülesärkamise.
SÜGIS
Taas nutab taevas, hall ja sügisene,
vihm vastu akent peksab leinakelli.
Ehk küll ju hobukastan kuldselt hele,
ta lööb kui surm mu närve valuhelli.
Veel rohelises rohus tunda hukku,
muld tuimenedes ootab peatset halla.
Kõik elu sooned vaikselt jäävad lukku
ja vihma aina kallab, kallab, kallab…
On kauneis värveis tumma kõdulehka -
sünk lummus tõotab puhkust selle kaudu.
Mu jõud on jäänud linnuparve sekka
ja laulab minnes Suure Surma laulu.
KUI SUREB SUVI
Nii valus on suve surm
ja ängistav vahtrate tuli,
et tundub - Jumala arm
koos suvega ära suri.
Toas tunnen jää tulevast hingust,
nurgast tõusmas ta valusaid käsi…
Näib, et siin lõpeb aegade ringlus -
talv tuleb ja iial ei väsi.
Hingenurgas kuid õhkõrnalt aimdub,
et aega ei seisata Jumal,
mu meeletu hukkumiskartus
on põhjendamatu ja rumal -
ka see talv saab kunagi mööda,
surma konkssõrmed taganevad.
Jõuab halastus - vaevadest mööda
taas kunagi algab uus kevad.
KUTSE
Ma ootan kevadet, sest tahan näha suve,
et nukra helinaga sügis tuleks taas.
Ja tahan, et mind neelaks valgus sume,
mis nagu mõrkjas udu lumel lasuks maas.
Siis musta luigena ma tahan tõusta lendu,
sest kaugel kusagil mind ootab valge luik.
Ei suuda ükski maru peatada mu lendu,
mind juhib eksimatult sõbra kutsuv huik.
Hing leidnud kosutust, löön mustad tiivad lahku
ja tõstan laineid Balti mere pääl.
Näen valkjaid luiteid, rand täis soolast vahtu,
kus sündisin - mu pesapaik on sääl.
Aovalguses siis hardalt tahan minna
ehk küll mu niisked silmad helendust ei näe.
Mind Eestimaa kui tütart kutsub sinna.
Ma teda õnnistades üles tõstan käe.
. . .
Piilupart mu aknalaual
poegadele pesa teeb.
Minu vanemate haualt
teda siia toonud tee.
Vaatab mulle targalt silma,
muneb munad pesasse,
ümarad ja ühte karva -
isasse ja emasse.
Räägib mulle muinasjuttu
puutumatust loodusest,
vaigistab mu lapse nuttu,
kiigutades voodikest.
Õpetab mull´ salasõnul,
kuidas keeta raviteed.
Kirjeldab, kuis päiksetõusul
näkineiu patse teeb.
Vahepeal on välja munast
tulnud pojad. Jõudu nad
päikse loojenevast kumast
tiibadesse koguvad.
Veel on pardil mulle öelda,
kuidas hoida hingehead.
Lõpp jääb enesele mõelda,
tühjus et ei täidaks pead.
Läksid ära. Tütar tudub.
Lagipähe kumab kuu.
Valge lehm mu suurel rõdul
melanhoolselt teeb: “Ammuu!”
. . .
Kusagil kaugel, ma tean, on su
silmade põhi.
Kusagil kaugel.
Ma tean…
Helkjat mahedat tuld on siugjate
liivalainete peal.
Ja päikesevalgusepärleid.
Ma näen…
Kristallselge vesi on allikais, mis sinu
silmades voolavad.
Maamullajahe.
Ma aiman…
Näkk elab su silmis,
ta naeratus
kutsub.
Ma tunnen!
Ma tulen…
ELLUTÕUS
Su kätes leidsin õitsemise palve,
kui õrna tuulena neid tundsin oma kehal.
See oli päikse elutõotus keset talve,
et ärkaks igatsus. Ja veelgi enam.
Ma teadsin palju puudutusi varem,
kuid ainult sinu käed on nõnda hellad, hoidvad.
Su soojuses mu hing on puutearem,
on lõpmed erksad, iga tunnet hoidvad.
Ja tunnen värsket jõudu sinu kätest tõusmas,
suur puhkemisesoov nii imeline…
Ma olen plikast neiuks, neiust naiseks jõudmas -
Maa sajandite tavaline ime.
. . .
Lumevälkude valgel
suudlesid sa mu
avali keha
Lund enam polnud
tema valgus oli
kui sa läksid
ja ma ei uskunud enam
su tulekut
Valge värava vahelt
leidsid mind
uues lumes
silmades nõiduslik halo
igijääle jäid
kaaslaseks
maha
JÄTKUMINE
Ma tahan, et mul oleks väike tütar
ja et ta oleks veidi sinu moodi,
ma tahaksin, et sa ta omaks võtaks
ja teda hellitaks ja temast hooliks.
Ma tahan teda kasvatada endas
ja hoida teda ihus enda ligi.
Ma loodan, et see aeg küll kiirelt lendab,
kuid kardan seda tundi ometigi.
Ma tahan teda armastada valus
sel hetkel, kui ta tajub ilmavalgust.
Ka minu ema emaks saades adus -
vaid valuga peab alustama algust.
Ma tahan, et ta kallis oleks sulle,
see, kes kord sinust endast õnnes loodi.
Mu tütar läbi valu tuli mulle
ja ta on natukene sinu moodi.
SÕBRALE, KES NOORELT SURRA SOOVIB
Töö tegemata veel - miks lahkud meie juurest
kui taim, mis närbub, okstel toored viljad?
Su niudeist sündind lapsed veel pole saanud suureks.
Surm niigi tuleb harva liiga hilja.
Kes mäletab su silmi, mis keset noorust sulged,
sest hirm on näha peatset vanadust?
Su teod ja mõtted, koorm, mis kanda julged
ja rõõmus hing sind teevad nooreks just.
. . .
Mõte kukkus täheteele maha
elurõõm kui udu vajus merre
soojus lendas taevatelgi taha
igatsus jäi kirvendama verre
Tulbid leidsid igatsuse üles
kaseoksad taeva kätte said
pärleiks muutus roosinupu süles
Pöial-Liisi väikseid pisaraid
Tõde oli kinnitada vaja -
hingetühjus vajab trotsimist
lõpp on algus kõik käib üle aja
ning leideski veel vajab otsimist
. . .
Ilusad on jõulukuuseküünlad
meie rõõmud nende leegiks vist
meie mured nende vahaks
usk nad süütab -
kui ka kõik meid ükskord ära tüütab
elu siiski väärib elamist
MA TAHAKSIN HÜÜDA, ET ARMASTAN
Ma tahaksin hüüda, et armastan,
ja kõigile tahaksin hüüda,
et kõik näeksid suve mu südames,
võiksid naerdes mu liblikaid püüda.
Ma tahaksin hüüda, et armastan,
ja tunda su silmade soojust
ja näha neis Eestimaad säramas,
tema linnu ja laule ja loodust.
Ma tahaksin hüüda, et armastan,
süda vaikimist enam ei talu.
Olen otsast otsani rõõmusid täis
ja suurt, kuid nii magusat valu.