Luuletused, mis "Kandumisest" välja jäid (eks ikka seepärast, et polnud piisavalt head või piisavalt olulised kellelegi teisele peale minu).
VEEL OTSIN
Ma tunnetuse esimesel katsel
veel luuletustes iseennast otsin,
kus siia-sinna jooksvad mõttekatked
kui mosaiigi värvilised klotsid.
Ei jätku mulle keerulisi sõnu -
mu hing on liiga lihtne selle jaoks.
Ma tunnen lapseksolemisest mõnu
ja veel ei taha, et naiivsus kaoks.
Ma laulan teile närviliselt laulu,
et kindlust leida oma hinge sees.
Ma koban ennast teie vaimu kaudu
ning aiman ette tuleviku teed.
Nüüd tunnen oma jõuetuse suurust,
kuid küll ma ükskord ärkan, mõistan, hüüan
ning aitan viia vaimset õhupuudust.
Kord tuleb aeg. Kuid praegu las ma püüan...
(ilmselt 1985)
. . .
Kõik mu hinges
kisendab
sinu järele
üksi veedetud
ööd
otsivad sind asjatult
väljaspool mälestusi
unenäos
tuled mu juurde
hellalt põimides
käed
ümber mu keha
õrnalt suudled mind
ja oled õnnelik...
ja olen õnnelik...
hommikul kuulatan
vaikust
tundmata kätt oma
pihal
vaevatud
avan silmad
nägemaks tühjust...
tühjuses...
tühjusest...
kas sa ei näe minu
põlevaid silmi mis
otsivad sinu
pilku
janunevaid huuli
otsides sind
tühjusest...
tühjuses...
kas sa ei tunne mu
südame lööke mis
kuuluvad ainult
sinule
sinu südamele
kuulata
vastata
kuula sõnumit temalt
igatsust
igavest
armastust
kuula
ma armastan sind
jääda sinuta
tähendab
tühjust...
tühjusest...
tühjuses...
(13.11.1985)
UNINE
Uni vaevab mind
uni
tinarasked on laugudel
pisarad
uhuvad põski
mustad triibud üle
veripunaste põsesarnade
aju
kustutab päeva
just nagu
kustutuskummiga
nühib mälus
mälusoppides
väsimus lõpetab
mõtted
mõelda enam ei
suuda
tahaks saada sest
vabaks
mõnuga ropsida
katuselt alla
tahaks puhuda küünlad
leegituks tahan
puhuda pimeduse
ära
valgusest eemale
kohmetand puude
valgete võrade
sädelevasse pimedusse
tahaks minna täiskuu eest
ära
neljapäeva öösel
kuulata
öökulli huiget
lugeda
saatust
musta kassi
silmade sügavusest
enam ei jõua
käsi ei suuda
sulepead hoida
kus on see
kass
tahan ta silmadest
lugeda
värviliste unenägude tõde -
armastab...
ei armasta...
armastab...
(13.-14.11.1985)
MATEMAATILINE
Matemaatika ringleb
silmade ees
aju
püüab keerisest leida
lahendust
tundmatu kummitab
kõrvades
surub trumminahkadele
võimatud murrud
irvitavad paberilt vastu
tekitades külma viha
iseenese vastu
oma jõuetuse vastu
Kas loobuda otsimisest
ja pöörduda ahastades
füüsika õpiku poole
jõuvektori ranges
suunas
edasi
tarkade meeste
konstantide poole
purutarkade seaduste sihis
sooritad põrke ja suurendad
vahemaad
algasukoha ja
lõpu vahel
hiiglasuur nihe
olematuse mõõtmiseks
kineetilise energia muut
raudkindlalt võrdumas
nulliga
otsid abi
hammasrataste vahelt
Ikka ei pääse
valemite keskelt
lahti
keemiakatsete aurude lehas
ikka ei pääse
molekulide raudsest haardest
elektronpilves hõljuva osakesena
asjatult loodad leida
vastust
ikka veel soovid
Veel veidi vaeva
higi
voolab ojadena piki
ninajuurt alla
lahendus paistab
silmaga näha
lõpp
enam ei jaksa
tundmatul puudub väärtus...
Matemaatika ringleb silmade ees...
(14.11.1985)
ÜLETORMAJALE
Ära luba mulle valgeid lilli,
küllap varsti ise rusket rada käid.
Tühjaks jäänud lubaduste piiri
kibestunult varjab surnud meelespäid.
Täiendan Su võimsat kollektsiooni...
Armasta siis ükskord ühte meist!,
et võttes ühe keha nõtkeid jooni
sa jällegi ei ihkaks mõnda teist.
Ära luba mulle valgeid kroone,
ütle otse: "Sinu värv on must."
Lõhu võtjana mu erksaid toone,
ära tapa vaid mu vaikset igatsust.
(24.12.1987)
OH, EESTI!
Eesti, mida küll sinuga tehakse!
Keegi karjub midagi,
keegi kaevandab,
keegi jagab,
keegi ühendab,
keegi kirub,
keegi armastab,
keegi lüpsab,
keegi tallab,
keegi labastab,
keegi mängib,
keegi nätsutab,
keegi...
Oh, Eesti, mida küll sinuga tehakse!
(06.01.1989)
TÖÖPÄEV KADRIORUS
Vvviuhhh! lendab kühvlitäis liiva,
vvviuhh! ja teinegi veel.
Prügi veel urni on viia,
lumest on pühkida teed.
Laps on kuhugi kadun'd,
katki läks kelgunöör,
luud tolkneb kogu aeg jalus -
selline on kord mu töö!
Varesed kraaksuvad naerda -
rabele, üksikema!
Aitavad põngerjat kaeda
(see on neist, tõtt öelda, kena).
Tammepuu vahel teeb juttu,
unustan külmavaeva.
Liivakoorma uue toon ruttu,
loobin ja kiuste ei kaeba.
Kell lõpuks õhtule kukub,
selja siis sirutan ma.
Tean ju, et juhtub, mis juhtub,
kõigel on lõpp siiski ka.
Orav, näe, lapse toob hangest,
seotud saab kelgunöör,
silme ees sini-must-valge -
selline on kord mu töö!
(22.11.1990)
. . .
Ma tõusen ja õitsen...
Kas Sa lubad mul tõusta ja õitseda,
kaua - pikalt ja joobunult?
Kui hea, et elus on tõusuhetked,
nende nimel on õnn
taluda määratud kannatusi.
Sinu tee käib üle küngaste,
ma armastan teda
rohkem kui sirget ja siledat,
Jumal.
(04.06.1992)