LAHKUMISE-EELNE
Mis räige heiastus, mis piinav meelepett,
kuid armastus toob vere maitse suhu.
Saaks sõõmu õhku, lonksu puhast vett!
Kuid hing on jäänud kinni tont teab kuhu.
Sa turnid köiel nälja/surma piiril
ka ise imestes, kust võtad selleks jõu.
Saab tuhar torkeid armsama rapiirilt
ja kuis sest pääseda, ei tea sa nõu.
Sa ootad hetke, millal üks teist murdub,
sind toitnud unistus on katki nagunii.
Kui kuivav õun su ängis süda kurdub,
sest tead, et tee on üks ja tagasi ei vii.
(06.04.1998)
LAHKUMISEAEGNE
Rebid, rebid luudelt lahti
minu elus liha,
selle, mis kord olla tahtis
ühinemisiha.
Kisud enda küljest ära
minu iminapad.
Ma ei teegi põrgukära,
kui mind vaikselt tapad!
Tummalt pisar valgub patja,
soolased on püürid.
Armas oled, surnumatja,
kes mind hauda tüürid!
Kustuv keha jätab hinge -
see on ikka teel!
Kuskil kurvis taltub pinge.
Ja ma elan veel.
(26.03.1998)
LAHKUMISEJÄRGNE 1
Ühel hetkel sai jõud otsa.
(Ei, mitte ihu-!)
Paar sammu inertsist,
siis pea kohal tõstis
avatud pihud.
Relvitult võitles,
süda kui
imesid uskus.
Vundament lagunes
vaevaselt
armastus kustus.
(05.04.1998)
LAHKUMISEJÄRGNE 2
Küll mühinal kui äge tuulispask
sa tahtsid fööniksina tõusta tuhast,
kuid hoopis kindel-aeglaselt kui kuuse kasv
su süda tarkust korjas mitmest kohast.
Sa olnut vaatlesid kui kaugenedes maalist -
sai värvirägast päike, vihm ja puu.
Ja ükskord märkasid, et sinust selles plaanis
on saanud endateatust hoopis muu.
Mis selles pildis hinge lõhki ajas,
on saanud astmeiks sinu loomingus.
Sa nendelt astund samme uues ajas
ja hingad rõõme uues hommikus.
(07.04.1998)
ELUTARKUS
Võib kiimas täkku armastada
Pegasuse pähe,
ent kuis sa ka ei igatseks,
ta lendu, raip, ei lähe!
(1998)
. . .
Nii vihkamist täis hing võib olla vahel,
et armastuseks ribagi ei jää.
Me hinge roojas keegi õit ei näe
ja sulgubki tuhm vihkamise ahel.
Kaob Mõte, aknast alla elutahe...
Kas jaksad kinni püüdma tõsta käe?
Või mõni võõras ehk, kes võidaks väe,
mis rõhub sind kui viljapõldu rahe?
Või lööb sind puruks maa, su loobumise sund?
Oh, annaks jumal meile tõusuks rammu,
et teel, mil' käime, nähes elu-und,
meil pisut kergem käia seatud sammu.
Kui süttib arm - taas tema kiired tiivad
nii kergel hool meid lõpu poole viivad.
(enne 2000)
KINGITUS
Sa kinkisid mulle kivi,
suvel korjatud saare rannast –
seal lihvitud laineidpidi
ja merejumala kannast.
Oli tuhandeid aastaid aega,
miljon lainetust soolast vett
ja lõputuvärvine taevas
selles kivis. Ja hüvastijätt.
Murdsid ühtaegu valu ja õrnus
vett ja taevast lahutand jää.
Sai kivist me laulatussõrmus,
lahkuminekust kohtumispäev.
Ilmapõhjad mull’ avasid hetkel,
mil käsi puudutas kätt.
Muutis pühaks me kooskäidud retke
sinu kingitud hüvastijätt.
(suvi 2002 – veebruar 2004)
. . .
Väike tüdruk suri ema süles,
seal tuttav süda tuksus ja kõik muu jäi vait.
See oli lohutav ja turvaline paik,
kus jääda magama, et mitte tõusta üles.
(25.03.2004)
MAALIKS SAAMISE LAUL
Kord vaatasin üht lapseootel naist.
Ta näol ma nägin tillukesi jooni,
mis jäetud kätest udust õrnemaist -
laps juba emaüsas kunstiannet proovis.
Kord nägin memme. Maalitud ta palged
nii kirjuks, ainus kohtki polnud puhas.
Seal oli musta, rohelist ja valget,
kuid naine ise sellest läbi kumas -
ta oli tõesti põnev kunstiteos!
Su pintsel vahel torkab mind või kõdi teeb või pai
sest ajast, kui me suhe meile kunstiteoseks sai.
Sa maalid mulle rõõmusid ja vahel kannatust,
sa vahel tõsist kunsti teed ja vahel vallatust,
kuid vahel lihtsalt pintsel puhkab peos.
Kui nägin memme, ilmaootel last,
ma imestlesin nende puhast rahu.
Nad tundsid elust värvikirevast
nii siirast rõõmu, pelgamata valu!
Me sünnimegi kunstis. Ära karda!
Ei suuda keegi jääda valgeks leheks -
rõõm värvib julget, tusatuju arga.
Vaid värvid muudavad meid naiseks/meheks,
kild killu haaval saab meist kunstiteos.
Mu pintsel vahel torkab sind või kõdi teeb või pai
sest ajast, kui me suhe meile kunstiteoseks sai.
Ma maalin sulle rõõmusid ja vahel kannatust,
ma vahel tõsist kunsti teen ja vahel vallatust,
kuid vahel lihtsalt pintsel puhkab peos.
(Lõpetatud 23.11.2005)
KAISULAPSEST KASVAB KUNINGAS
Kuidas ühest konnast printsi saada?
Kes meist seda nippi siis ei tea!
Tuleb konna hellalt musitada,
et saaks temast prints, kes tark ja hea.
Aga kuidas heaks ja targaks saada
aidata üht väikest inimest?
Oma siseilma valitsema
kas ta õpib iseenesest?
Toimib lapselegi konnamusi,
nii et nipp on täitsa olemas!
Keset emme-issi kallistusi
kaisulapsest kasvab kuningas.
(27.09.2006 Kaisukoolile)
. . .
Kevad kannab rohelisi kingi,
suvi hoopis paljaid varbaid vaatab,
sügisel on siilivärvi saapad.
Millega küll talv võiks käia ringi?
Vahel viltidega tatsub talv,
jätab lumme päkapikujälgi,
vahel kuuseoksal daami mängib,
värvilised küünlad kontsaks all.
(03.12.2008 Walkingu kliendilehele)
. . .
Jõuluõhtul uks tee hetkeks lahti,
las su rõõm käib inimeste seas,
vupsab südameisse salamahti,
suude nurgad ülespoole veab!
Jõuluõhtul aken korraks ava,
las su rõõm teeb tiiru üle maa,
otsib üles mõne kurva maja
ning seal uueks lootuskiireks saab!
Jõuluõhtul hoia meeled valla:
lõhnab mõni rõõm kui piparkook,
mõni helvestena sajab alla,
mõni kommi sussi sisse toob.
Mõni rõõm, mis toob su silmi sära,
tuleb ei tea kellelt, ei tea kust.
Et ta saaks su juurde tulla, ära
jõuluõhtul jäta kinni ust!
(10.12.2008)